Mesilasvahast küünalde kasutamine

Tavaküünaldest peenemad ja lühemad mesilasvahast küünlad on eriti sobivad ruunide rituaalide läbiviimisel.

Maagilisel eesmärgil süüdatakse mesilasvahast kirikuküünal tikkudega ja lastakse põleda lõpuni. Küünalt ei tohi kustutada leeki ära puhudes, sest see tähendaks enda taotluse tagasi võtmist/tühistamist.

Ole palun tuleleegi ja küünaldega ettevaatlik ning järgi kõiki tuleohutuse reegleid!

Mesilasvahast küünlad on peenikesed ja elastsed, mis tõttu neid on võimalik kätega soojendades omavahel põimida. Küünlad üldjuhul ei tilgu ega aja tahma ning põlevad ühtlaselt. Küünalde taht on puuvillast.

Mesilasvahast küünlaid armastatakse nende imelise mesise lõhna pärast ja neid on kasutatud juba ammustel aegadel

Mesilasvaha väärtuslikkus seisneb ennekõike selle naturaalsuses ning väärtuse põhjuseid tuleb otsida selle valmimise viisist. Mesilasvaha näol on tegemist tegelikult noorte töömesilaste vahanäärmete eritisega. Vaha eritub väikeste plaadikestena, mis on läbipaistvad, värvitud, maitsetud ja väga haprad. Mesilased eritavad vaha kuni paarikümne päeva vanuseni. Kusjuures mesilasemadel ja leskedel vahanäärmed puuduvad. Vanemaks saades hakkavad mesilase vahanäärmed kõhetuma, kuid tema vaha tootmise võime ei kao siiski täielikult. Meekärje valmistamiseks moodustavad mesilased ahela ja annavad näärmete kaudu väljutatud vaha jalgade ja suu abil edasi, seda tee peal mäludes ja vormides. Seejärel ehitavad mesilased vahast juba tuntud kuusnurksed kärjed. Selle protsessi käigus hakkab vaha muutma värvi ja muutuma läbipaistmatuks. Sellele protsessile mõeldes on selge, et vaha tootmine on väga kulukas. 100 grammi vaha tootmiseks kulub peaaegu 900 g mett.

Sadadest keemilistest elementidest koosnev keerukas mesilasvaha äärmiselt stabiilne, mis tähendab, et mesilasvaha “ei lähe halvaks”. Seega on põhimõtteliselt võimalik Egiptuse hauakambritest ja viikingilaevade vrakkidest leitud mesilasvaha uuesti üles sulatada ja kasutada. Samuti on ajaloos hinnatud mesilasvaha tema veekindluse tõttu. Mesilasvaha ei lahustu vees. Teises maailmasõjas kasutati mesilasvaha laialdaselt erineva varustuse, nagu telgid, süütesüsteemid ja laskemoon, veekindlaks muutmiseks. Lisaks kõigele sellele on mesilasvaha ka suurepärane kütus, mistõttu kasutatakse seda küünalde valmistamiseks. Küünlavahana on mesilasvaha eelistatud, sest sellest vahast küünlad põlevad omapärase heleda, valge ja kompaktse leegiga. Need küünlad ei suitse ega tekita ebameeldivat lõhna.

Vahaküünlaid kasutasid juba vanad egiptlased ja kreeklased. Usutakse et mesilasvaha on vanim küünlavaha, mida hinnatakse kõrgelt tänaselgi päeval. Mesilasvahast küünlaid on kasutatud Euroopa kirikutes kristluse algusajast alates. Näitesk kehtestas Roomakatoliku kirik 14. sajandil seaduse, et kõik kirikus kasutatavad küünlad peavad olema valmistatud mesilasvahast. Kuigi see seadus kehtib tänaselgi päeval, ei pea enam kõik küünlad olema valmistatud täielikult mesilasvahast, vaid teatud kindlate rituaalide küünlad peavad koosnema 100% mesilasvahast. Kuna vajadus mesilasvahast küünalde järele oli suur, tagati vajalik vahakogus tänu sellele, et mungakloostrite juurde rajati mesilad. Kiriku jaoks oli mesilasvaha nii väärtuslik, et keskajal lubati katoliiklastel kasutada kirikukümnise maksmiseks isegi mesilasvaha.

Mesilasvahast küünlad puhastavad põledes õhku

Mesilasvaha vabastab põledes negatiivseid ioone. Saasteained, tolm ja muu õhus leiduv mustus on positiivse laenguga. Mesilasvaha põletamisel vabanevad negatiivsed ioonid neutraliseerivad positiivse laenguga saasteaineid ja neutraliseeritud toksiinid tõmmatakse tagasi põlevasse küünlasse või kukuvad maha. Nii mõnedki õhupuhastid ja veefiltrid kasutavad sarnast negatiivse iooni tehnoloogiat.

Allikas: Petra Ahnert “Mesilasvaha alkeemia”, Wikipedia, http://www.bees-and-beekeeping.com, http://www.beeswaxco.com, http://www.purebeeswaxcandles.com