Labradoriit hõbekõrvarõngad

Mõõdud: 12mm, koos kinnitusega 27mm

Kivi: labradoriit
Metall: hõbe
Proov: 925

Labradoriit on müstiline, sügavalt vaimne ja kaitsev kivi, kõrge vibratsiooniga, valgusetooja.

Ta on salapäraselt helklev, justkui ruumiline, ühe nurga alt kumab sügavsiniselt ja sini-roheliselt, saades päikesevalgust, lisanduvad mänglevalt mitmed teised toonid, tumehallist sillerdava kollase ja sinise läikeni.
Ta on kiire energiaga kivi. Tugevdab aurat ja eemaldab soovimatud energiad. Tugevdab intuitsiooni, kujutlusvõimet, tahtejõudu  ja aitab vaimselt kasvada.
Aitab tuua ellu uusi võimalusi, ideid ja muutusi. Suureks toeks muutuste ajal. Labradoriit on sillaks füüsilise ja vaimse maailma vahel, sillaks alateadvusse. Vabastab hirmudest ning parandab hingehaavad, annab sitkust astuda julgeid samme.
Labradoriiti on ka hea kodus hoida, kuna annab kodule kaitse.

Põhiomadused: vaimsus, maagia, rituaalid, kaitse, intuitsioon, vägi, eelmised elud, meditatsioon, selgeltnägemine, uute võimaluste tekkimine elus, muutuste nägemine, kalad, pendeldamine.

Energiakeskused: kõik keskused
Näärmed: kõik näärmed
Planeet: Pluuto, Saturn
Element: maa ja eeter
Värv: vilkuv-helklev sügavsinine, sini-roheline, tumehall koos kollase ja sinise läikega
Tähtkuju: kalad, lõvi, ambur, kaljukits, veevalaja
Kõvadus: 6.0 – 6.5 Mohs
Mohsi astmik ehk Mohsi skaala on etalonmineraalide kõvadusel põhinev mineraalide suhtelise kõvaduse määramise skaala. Astmiku koostas aastal 1812 Austria mineraloog Friedrich Mohs

Oma nime on ta saanud Labradori poolsaare järgi, kus teda esmakordselt 1770. aastal leiti.
Lisaks kasutatakse nimesid black moonstone (must kuukivi) ja spektoliit. Viimaseks nimetatakse valdavalt sinise tooniga labradoriiti, mis on leitud Kagu-Soomest esmakordselt 1941. aastal ning on tänaseks saanud Soome hinnatuimaks ehtekiviks.
18. sajandil kasutati labradoriiti ehetes palju Inglismaal ja Prantsusmaal. Labradoriiti kasutati metalsete värvide asendajana nt. liblika tiibadel.  Viktoriaanlikul Inglismaal olid moes Mandrill ahvide kujutised ja nende värvi esindas labradoriit hästi.

Hõbeehete säilitamine

– Ehteid hoida ja säilitada eraldi karpides, kus igal ehtel on oma pesa. Erinevad metallid hoida eraldi. Erinevate asjade koos hoidmine võib lõppeda sellega, et ehete pinnad on kriimustatud ja ei näe enam värsked välja.
– Ehteid hoida ja säilitada otsesest päikesevalgusest ja liigsest niiskusest eemal. Parimad tingimused on pimedus ja kuivus. Niiskuses ja soojuses hõbe oksüdeerub ning päike võib erinevaid ehtekive pleegitada ning kahjustada pöördumatult nende värvust.
– Vältida tugevaid ja järske ehte painutamisi. Ehe on küll metallist, kuid selle painutamine võib deformeerida ehte kuju ning väiksemad metalliosad võivad ka küljest murduda. Kividega ehete puhul võib ehte deformeerumisel kivi pesast välja kukkuda. Mehhaanilistest kahjustustest (kriimud, täkked, muljumine) vabanemiseks tuleks pöörduda ehtekunstniku poole.

Puhastamine

Hõbe oksüdeerub (muutub tumedamaks) kokkupuutel naha soolade, merevee ja niiskusega. Selleks, et ehe saaks tagasi oma esialgse sära, tuleks metalli aeg-ajalt puhastada ja poleerida.

– Ehte pinda võib hõõruda puhta, pehme ja kuiva lapiga.
– Hõbedat saab puhastada spetsiaalse puhastusvedelikuga immutatud lapiga, mida on võimalik leida kaubandusest. Kindlasti tuleks valida vastava metalli puhastamiseks sobiv lapp. Eelnevalt immutatud lapp on funktsionaalne senikaua kuni seda ei pesta.
– Kaubandusest leiab erinevaid puhastusvahendeid nii pasta- kui ka vedelal kujul, kuid ettevaatlik peaks olema kividega ehete puhastamisel.
– Looduslikele kividele ei sobi kokku puutumine õlide ning rasvadega. Olenevalt kivist võib ehe olla väga tundlik ka löökidele ja kukkumisele, kuna kivi võib puruneda.
– Peale kandmist võiks ehteid puhastada pehme niiske lapiga, et eemaldada parfüümi, rasva jms jääkained.

– Eelnevalt oksüdeeritud, ehk tumeda kihiga kaetud hõbeda puhastamisel võib keemia oksiidikihi eemaldada ja seega rikkuda kogu ehte esialgse välimuse.