Mis vahe on vääriskividel ja poolvääriskividel?

Ehtekivide maailm on ütlemata kirev. Enamikule kangastuvad silme ette ehtekividest rääkides täiuslikult lihvitud teemandid ja teised vääriskivid, aga järjest enam võib näha Eestis omanäolisi poolvääriskividega ehteid.
Klassikalise liigituse järgi on vääriskivid smaragd, teemant, rubiin ja safiir, mis on haruldased ja väga ilusad, selged, säravad kivid. Ülejäänud ehtekivid on poolvääriskivid. Samas on see liigitus mõningal määral tinglik, sest poolvääriskivide hulka arvatakse ka veidi vähem selged rubiinid või safiirid ning vääriskiviks loetakse tihti ka turmaliin, kui ta on väga kõrge kvaliteediga, selge ja ilus. Üldjuhul peetakse turmaliini siiski poolvääriskiviks.

Poolvääriskivide ja vääriskivide hindamine

Hindamine põhineb mitmel teguril, mis määravad nende kvaliteedi ja väärtuse. Peamised kriteeriumid hõlmavad kivi värvi, puhtust, lõiget ja kaalu (karaatides).

1. Värv: Parimad kivid on intensiivse ja ühtlase värviga. Erksad ja küllastunud toonid tõstavad kivi väärtust.
2. Puhtus: Mida vähem esineb kivi sees looduslikke lisandeid või vigu, seda väärtuslikum on kivi. Vääriskivid, nagu teemant, on hinnatumad, kui need on praktiliselt läbipaistvad.
3. Lõige: Hea lõige tõstab kivi visuaalset ilu ja säravust. Halb lõige võib vähendada kivi sära, isegi kui sellel on hea värv ja puhtus.
4. Karaatkaal: Kivi suurus mõjutab oluliselt selle väärtust. Suuremad kivid on haruldasemad ja kallimad.

Poolvääriskivid, nagu ametüst, malahhiit ja turmaliin, on sageli hinnatud nende värvi ja unikaalsete mustrite põhjal, kuigi neil on tavaliselt madalam väärtus kui vääriskividel, näiteks teemantidel, safiiridel ja smaragdidel.

Ehetes kasutatakse kõige enam kristalse struktuuriga poolvääriskive – topaas, granaat, ametüst, tsitriin. Samuti on ehtekivina väga hinnatud efektsed kivid, näiteks põnevalt sirava värvilise läikega kuukivi ja müstilise olemusega labradoriit, seesmiselt särav päikesekivi, süsimust ja läikiv oonüks ja põnevalt mustriline ahhaat. Kuna poolvääriskivid on oluliselt soodsama hinnaga ning ka nende välimus on väga mitmekülgne, kasvab poolvääriskividega ehete populaarsus kiiresti.

Soodsama hinna tõttu leiame ka mõõdult suuremaid ehtekaunitare, kus kivi naturaalne ja looduse poolt loodud looming kenasti esile saab tulla.

💎 Vääriskivid võivad olla looduslikud või sünteetilised ning erineva kuju, värvi ja suurusega. Enamus vääriskivid ei ole tavalises olekus kaunid, kuid pärast poleerimist ja lihvimist löövad nad särama. Vääriskivide lihvimine nõuab perfektsust, tehnilist taiplikkust ja parasjagu kannatlikkust.

💎 Vääriskivid, mis leidub kivide ja mineraalide kujul ning mida kasutatakse ehete kaunistamiseks, klassifitseeritakse vääris- ja poolvääriskivideks sõltuvalt nende haruldusest ja kasutamisest.

Vääriskivid

Vääriskive on ammustest aegadest kasutatud ehete valmistamiseks, uuemal ajal ka optikas ja tööstuses. Lihvitud vääriskive, aga ka neist valmistatud ehteid nimetatakse juveelideks.

Vääriskivi ehk kalliskivi on looduses harva või väikestes kogustes leiduv, peamiselt juveelina kasutatav mineraal või kivim.
Enamus vääriskive ei ole lihvimata olekus kaunid. Nad võivad välja näha nagu tavalised kivid, aga pärast kvaliteetset lõikamist, lihvimist ja poleerimist tuleb esile nende värvus, läbipaistvus, läige ja sära. Inimesele tuntud 2000 mineraalist peetakse vääriskivideks ainult umbes 70. Vääriskivid on traditsiooniliselt kõrgelt hinnatud nende harulduse, ilu ja kestvuse tõttu. Eriti väärtuslikeks peetakse – smaragd, teemant, rubiin ja safiir.

Neid kive peetakse kõige väärtuslikumaks ja nad säravad sageli ehetes keskses rollis. Vääriskivid võivad olla looduslikud, mis tähendab, et nad on moodustunud ilma inimese sekkumiseta, või sünteetilised, mis on valmistatud laboris ja on peaaegu igas mõttes looduslike kividega identsed.
Vääriskivide massi mõõdetakse karaatides. Vääriskive iseloomustatakse järgmiste omaduste alusel: dispersioon, kõvadus, erikaal, sära, refraktsioon, murdepind ja lõhevus. Vääriskivi defekte nimetatakse inklusioonideks.

Vääriskivil on tihti spetsiifiline nimetus, mis erineb vastava mineraali või kivimi teaduslikust nimetusest. Näiteks, korundi (mineraali teaduslik nimetus) punase värvusega erimit nimetatakse rubiiniks (vääriskivi nimetus) ning rohelise värvusega berülli nimetatakse smaragdiks.

Vääriskivide klassid:

I klassi vääriskivid – lihvitud teemant ehk briljant, rubiin, safiir, smaragd, aleksandriit;

II klassi vääris- ja poolvääriskivid – topaas, akvamariin, granaat (püroop) ja almandiin, heliodoor, ametüst, väärisopaal, hüatsint;

III klassi poolvääriskivid ja ehtekivid – türkiis, mäekristall, ahhaat, sardoonüks, tiigrisilm jt, samuti orgaanilised vääriskivid pärl, vääriskorall ja merevaik.

Looduslikud kivid ja sünteetilised kivid

Vääriskivid võivad olla looduslikud või sünteetilised ning erineva kuju, värvi ja suurusega.

Looduslikud vääriskivid

Looduslikud vääriskivid on tekkinud loomulikul teel ilma inimese sekkumiseta. Müügis olevad looduslikud vääriskivid on lõigatud ja lihvitud, aga mitte mingil muul viisil täiustatud või muudetud. Töötlemata looduslikud vääriskivid on harulduse tõttu alati kallimad töödeldud (“parandatud”) kividest, välimuses pole vaatlusel vahet.

Looduslike vääriskivide töötlemine teatud viisidel aitab nende välimust parandada.
Näiteks aitavad kuumus ja kiiritamine kivi värvi muuta ja rikastada. Kemikaalide ja kuumutamisega saab vääriskivi välise kihi värvust tugevamaks muuta. Kui kivis on mõrad, siis nende täitmiseks kasutatakse vahasid ja õlisid.

Sünteetilised vääriskivid

Sünteetilisi vääriskive nimetatakse ka laboris valmistatud vääriskivideks ja nad on peaaegu igas mõttes looduslike kividega identsed.
Nii looduslikel kui sünteetilistel kividel on sama kristallstruktuur, refraktiivne indeks, erikaal, keemiline koostis, värvitoonid ja muud omadused. Ainus erinevus ongi fakt, et sünteetilised kivid on laboratooriumis “kasvatatud”. Välisel vaatlusel pole võimalik looduslikku kivi sünteetilisest eristada, aga akrediteeritud gemmoloogialaborid suudavad teha kindlaks, kas vääriskivi on pärit laboratooriumist või on looduslik. Sünteetilist kivi võimaldavad looduslikust eristada vaid mõned väga väikesed sisemised omadused.

Laboris valmistatud vääriskivid on hinnalt odavamad kui looduslikud kivid, aga nende loomiseks kulub ka palju energiat ja seega ei ole nad erinevalt imitatsioonidest sugugi odavad. Laboris valmistatud vääriskivid on sama ehtsad kui looduslikud kivid.

Sünteetilisi vääriskive on osatud valmistada alates 19. sajandist. Varasemast ajast pärit ajaloolised juveelid kuuluvad seega kõik looduslike vääriskivide hulka. Sünteetiliseks vääriskiviks peetakse ka moissaniiti, mis on looduses sedavõrd haruldane, et puudub levinumate looduslike vääriskivide tabelist.

Poolvääriskivid

Kõiki teisi kive, mida ei peeta peamisteks vääriskivideks, klassifitseeritakse poolvääriskivideks. Kuigi nad ei pruugi olla nii haruldased kui peamised vääriskivid, on ka poolvääriskivid hinnatud nende ilu ja unikaalsete omaduste poolest.

Vääriskivide ja poolvääriskivide erinevused ja sarnasused

Haruldus ja väärtus: vääriskive peetakse haruldasemaks ja väärtuslikumaks kui poolvääriskive. Poolvääriskive on rohkem kättesaadavaid ja seetõttu on nende hind sageli madalam.

Kasutus: vääriskive kasutatakse sageli kõrgklassi ehete valmistamisel, samas kui poolvääriskive kasutatakse laiemalt ja taskukohasemates ehetes.

Ilmastikukindlus: vääriskivid on tavaliselt kõvemad ja vastupidavamad kui paljud poolvääriskivid, mis tähendab, et nad on paremini sobivad igapäevaseks kandmiseks.

Kuigi mõisted vääriskivid ja poolvääriskivid põhinevad vanadel traditsioonidel, peetakse tänapäeval kõiki vääriskive väärtuslikeks nende harulduse ja ilu tõttu. Peamised vääriskivid nagu teemant, rubiin, safiir ja smaragd on kõrgelt hinnatud, samas kui poolvääriskivid pakuvad laiemat valikut ja on sageli taskukohasemad. Olenemata klassifikatsioonist, on iga vääriskivi ainulaadne, kaunis ja väärtus omaette.

Allikas: GIA – Gemological Institute of America, International Gem Society (IGS), American Gem Trade Association (AGTA), wikipeedia jm