Mürri kohta kirjutatakse iidsetest aegadest palju põnevat ja huvitavat, kasulikku ja inspireerivat. Juutidel oli Jeesuse ajastul komme segada mürri veiniga, võimaldades saada kõrgemat teadvuse seisundit. Juba iidsetest aegadest peale on mürri peetud kulla hinna vääriliseks ja ka Piibli lugu räägib, kuidas Jeesusele viidi kolme idamaa targa poolt kingituseks mürri, kulda ja viirukit. Lisaks anti seda segu ka hukatavatele vangidele, et nood ei kannataks mentaalset piina.
Vanas ja Uues Testamendis, Koraanis ning kreeka ja rooma tekstis on palju mainitud mürri raviomadusi. Herodotus, Theophrastus ja Plutarch laulsid oma kiidusõnu ning Dioscorides ja Plinius klassifitseerisid selle tervendavaks, salvestades paljusid terapeutilisi salvestusi.
Essents destilleeriti 1540. aastal ning Valerius Cordius ja Conrad Gesner kirjeldasid, kuidas vaigust salve valmistada. Nad klassifitseerisid selle väliseks kasutamiseks haavatavaks (haavade paranemine).
Hilisemad prantsuse munkade retseptid: ‘I’ elixir de Carus’, ‘baume de Fioraventi’ , ‘baume du commandeur’ või ‘baume du samaritain’ baseerusid samuti mürril.
